Kuidas konflikti kaudu jõuda suurema mõistmise ja lähenduseni?

Enamus suheteid saavad alguse armumisega. Meie tavapärasest erinev kehakeemia tekitab tunde, et nüüd saavad unistused ja ootused täituda. Kõik ilus tuleb esile ja see, mis häirib ning takistab ei tundu oluline. Mõne aja pärast on aga vaja silmitsi seista erinevate arusaamadega, põhimõtete ja vajadustega. Tekivad konfliktid, mis justkui panevad armastuse proovile, andes võimaluse jõuda sügavama mõistmise ja läheduseni, hoolimata sellest, et meil on mõnikord erinevad arusaamad ja soovid. Sageli ei ole see lihtne ja võime konfliktide lahendamise või nende eiramisega hoopis teineteisest kaugemale liikuda ja läheduse kaotada. Konfliktide lahendamise puhul oodatakse sageli vabandamist, mis ei pruugi viia soovitud tulemuseni. Palju paremini mõjub kaaslase ja tema haiget saamise märkamine ja tunnistamine.

Kuidas konfliktide lahendamise ja vabandamisega suhe halvemaks teha/lähedust kaotada? 

Konfliktiga kaasneb sageli tunne, et keegi on valesti aru saanud, midagi valesti teinud ja on süüdi. See tunne võib olla mõlemal partneril, kas teise või enda suhtes. Süütundega endas hakkama saamine on raske. See tunne võtab kogu tähelepanu endale ning suhe ja kaaslane jäävad tagaplaanile. Teisele halba tunnet põhjustanu eesmärgiks võib olla mitte nõustuda süüga või saada sellest tundest vabaks. Seetõttu võib ta konflikti eirata. Ta võib tunda, et tema ei ole süüdi, sest pole tahtnud teisele inimesele haiget teha või tunneb süüd, kuid selle tunnistamine on raske. Ta võib küll konfliktist rääkida, kuid mitte tunnistada, et kaaslane sai haiget, kuna ta arvab, et see süüdistus ja olukord on tema suhtes ebaõiglane. Kui ta aga vabandab, siis võib olla selle eesmärgiks lahti saada oma süütundest. Seetõttu hakkab ta põhjendama oma käitumist, mis tundub partnerile oma tegude õigustamisena. Sel juhul võib kaaslasele tunduda, et tema valu vähendatakse ja ta ei ole oluline. Tekib tunne, et minust ei hoolita ja konflikt eskaleerub. Osad hakkavad ründama, tõstavad häält, süüdistavad, teised tõmbuvad endasse. Eriti halvasti mõjub see, kui öeldakse: „Sa said valesti aru. Sa ei peaks nii tundma.“  Oma süütundega toimetulekuks kasutatakse ka tähelepanu juhtimist kaaslase sarnastele tegudel (aga vaata, mida Sa ise tegid…). Selline vabandamine ei aita teist üldse. Valusad tunded võivad meis käivitada „sisemise hävitaja“, mis paneb meid lõhkuma ennast, kaaslast või suhet. Pärast nende tunnete vaibumist on raske mõista, kuidas ma küll sain mindagi sellist öelda, ma ju tegelikult ei mõtle nii.

Mida siis peaks tegema, kui kaaslane on haiget saanud?
​
Oluline on suhe, armastus ja lähedus mitte see, kellel on õigus või kes on süüdi. On vaja luua turvaline vestlus, kus mõlemad kogevad, et nad on mõistetud.

1. Jäta esialgu oma tunded, põhjendused, seletused kõrvale. Vajadusel saad nendest rääkida hiljem. Tuleb jätta kõrvale võimuvõitlus: kellel on õigus, kes on tugevam, kes alustas või kes on süüdi jne. Praegu on kõige olulisem suhe ja läheduse taastamine.
2. Vii fookus partnerile. Oluline on tunnistada või märgata, et kaaslane sai haiget, pettus, tundis muret, armukadedust vms. See ei tähenda, et Sina tahtsid haiget teha või oled süüdi. Väga sageli saavad inimesed haiget ka siis, kui keegi ei soovi neile haiget teha. Valu võib tulla mõistmatusest, erinevatest arusaamadest, ainult oma vaatenuga nägemisest. See, et ma ei tahtnud haiget teha, ei tähenda, et teine ei võiks haiget saada. See, kes haiget on saanud vajab kõigepealt mõistmist ja märkamist. Oluline on kuulata kaaslast tähelepanelikult, et mõista, mida ta tunneb ja miks ning siis seda peegeldada. Nt „Ma saan aru, et Sa tundisid, et ma ei hooli Sinust ja ignoreerin Sind, kui ma ei võtnud telefoni vastu ega helistanud Sulle tagasi. Ma saan aru, et Sa olid minu pärast mures. Mul on väga kahju, et minu käitumine pani Sind nii tundma.“ Lase kaaslasel rääkida oma tunnetest ja mõtetest ning peegelda neid, kuni ta tunneb, et mõistad teda nii nagu tema ütles. Mõistmine ei tähenda nõustumist. Sina võid arvata, et ei pea iga kord helistama, kui Sa sõpradega väljas oled. Sa võid jääda eriarvamusele ja samal ajal mõista tema seisukohta.
3. Alles pärast seda, kui kaaslane tunneb, et teda on mõistetud küsi: „Mida ma saan praegu Sinu jaoks teha?“ Võimalusel püüa seda teha. Tavaliselt tahetakse sellel hetkel kallistamist.
4. Nüüd on Sinu kord rääkida oma tundeid ja mõtteid seoses selle olukorraga ja kaaslane paeks nüüd Sind mõistma ja peegeldama, nii nagu Sina tegid seda ennem. Ka Sul on õigus enda seisukohta väljendada. Sealhulgas ka seda, et ei tahtnud haiget teha ega mõelnud nii. Vastasel juhul võid tunda, et konflikti lahendus on Sinu suhtes ebaõiglane. Sa võid tunda, et süüdistamine on ebaõiglane, kuna pole halb inimene ega plaaninud haiget teha. Mõistmist peaksid saama mõlemad konflikti osapooled. Kui mõlemad on oma tunded välja rääkinud, on lihtsam leppida sellega, et teie arusaamad võivadki olla erinevad.
5. Mõlemad esitavad oma ettepanekud, kuidas minna edasi nii, et see probleem ei korduks. Eesti keeles on kaks sõna – etteheide ja ettepanek. Kui vormistada oma soov etteheitena, tekib teisel halb tunne ja protest ning koostööd ei teki. Oma idee tuleks esitleda ettepanekuna.

Oluline on, et vestlusel on algus ja lõpp. Kui teema muudkui uuesti üles kerkib, ei jõuta kuskile. Ideaalis räägitakse teema üks kord ja lõpuni. Konfliktifaasis on tohiks rääkida samal ajal. Üks on rääkija ja teine kuulaja. Viimase rolli puhul on oluline olla sada protsenti fokusseeritud kuulamisele. Sinu kord rääkida tuleb hiljem. Kuulamise ajal ei tohi mõelda vastuargumente, millega kuuldu ümber lükata. 

Vajadusel tehke paus

Selline vestlust ei õnnestu, kui osapooled on väga ärritunud. Tavapärases olekus töötleb meie ajus otsmikusagar infot ja aitab reguleerida väljendusviisi ning käitumist. Emotsionaalse olukorras on meie ajus aktiveerunud limbiline süsteem, kogu fookus on emotsioonides ning tavapärane analüüsivõime, suure pildi nägemine ja enesejuhtimine on mingil määral häiritud. Emotsiooni töötlemine võtab nii palju energiat, et kogu maailm paistab vaid selle emotsiooni kaudu. See tähendab, et on oluline, et kuulaja oleks rahulik. Rääkija võib emotsionaalsem olla.
Kui tunnete, et maha rahunemiseks on vaja teha paus, tasub seda teha. Rahunemine ei tohi aga kesta kaks nädalat või kolm kuud, sest muidu teisel poolel ärevus ainult kasvab. Arvestage umbes kuni paari tunniga. Paus ei tähenda, et selle aja jooksul on vaja leida lahendus. See tähendab teemast väljalülitamist. Seega sel ajal tuleks tegeleda millegi muuga, väga hea oleks liikumine värskes õhus. See ei tähenda, et helistad sõbrannale, et oma meest kiruda, mis vastupidiselt kerib emotsioonid hoopis üles.

Läbi turvalise vestluse, arusaamatuste ja konfliktide korra, tekib suurem mõistmine, usaldus, ühendus ja teadmine, et oleme teine teise jaoks olulised. See annab võimaluse enda maalimast korraks välja astuda, näha kuidas kaaslane mõtleb ja kogeda, et armastus jääb alles ka siis, kui meie on vahel erinevad arvamused ja vajadused. Tekib uus mõistmine kuidas teineteisega arvestada ja koostööd teha.