Artiklid
Kuidas konflikti kaudu jõuda suurema mõistmise ja lähenduseni?
Enamus suheteid saavad alguse armumisega. Meie tavapärasest erinev kehakeemia tekitab tunde, et nüüd saavad unistused ja ootused täituda. Kõik ilus tuleb esile ja see, mis häirib ning takistab ei tundu oluline. Mõne aja pärast on aga vaja silmitsi seista erinevate arusaamadega, põhimõtete ja vajadustega. Tekivad konfliktid, mis justkui panevad armastuse proovile, andes võimaluse jõuda sügavama mõistmise ja läheduseni, hoolimata sellest, et meil on mõnikord erinevad arusaamad ja soovid. Sageli ei ole see lihtne ja võime konfliktide lahendamise või nende eiramisega hoopis teineteisest kaugemale liikuda ja läheduse kaotada. Konfliktide lahendamise puhul oodatakse sageli vabandamist, mis ei pruugi viia soovitud tulemuseni. Palju paremini mõjub kaaslase ja tema haiget saamise märkamine ja tunnistamine.
Kuidas konfliktide lahendamise ja vabandamisega suhe halvemaks teha/lähedust kaotada?
Konfliktiga kaasneb sageli tunne, et keegi on valesti aru saanud, midagi valesti teinud ja on süüdi. See tunne võib olla mõlemal partneril, kas teise või enda suhtes. Süütundega endas hakkama saamine on raske. See tunne võtab kogu tähelepanu endale ning suhe ja kaaslane jäävad tagaplaanile. Teisele halba tunnet põhjustanu eesmärgiks võib olla mitte nõustuda süüga või saada sellest tundest vabaks. Seetõttu võib ta konflikti eirata. Ta võib tunda, et tema ei ole süüdi, sest pole tahtnud teisele inimesele haiget teha või tunneb süüd, kuid selle tunnistamine on raske. Ta võib küll konfliktist rääkida, kuid mitte tunnistada, et kaaslane sai haiget, kuna ta arvab, et see süüdistus ja olukord on tema suhtes ebaõiglane. Kui ta aga vabandab, siis võib olla selle eesmärgiks lahti saada oma süütundest. Seetõttu hakkab ta põhjendama oma käitumist, mis tundub partnerile oma tegude õigustamisena. Sel juhul võib kaaslasele tunduda, et tema valu vähendatakse ja ta ei ole oluline. Tekib tunne, et minust ei hoolita ja konflikt eskaleerub. Osad hakkavad ründama, tõstavad häält, süüdistavad, teised tõmbuvad endasse. Eriti halvasti mõjub see, kui öeldakse: „Sa said valesti aru. Sa ei peaks nii tundma.“ Oma süütundega toimetulekuks kasutatakse ka tähelepanu juhtimist kaaslase sarnastele tegudel (aga vaata, mida Sa ise tegid…). Selline vabandamine ei aita teist üldse. Valusad tunded võivad meis käivitada „sisemise hävitaja“, mis paneb meid lõhkuma ennast, kaaslast või suhet. Pärast nende tunnete vaibumist on raske mõista, kuidas ma küll sain mindagi sellist öelda, ma ju tegelikult ei mõtle nii.
Mida siis peaks tegema, kui kaaslane on haiget saanud?
Oluline on suhe, armastus ja lähedus mitte see, kellel on õigus või kes on süüdi. On vaja luua turvaline vestlus, kus mõlemad kogevad, et nad on mõistetud.
1. Jäta esialgu oma tunded, põhjendused, seletused kõrvale. Vajadusel saad nendest rääkida hiljem. Tuleb jätta kõrvale võimuvõitlus: kellel on õigus, kes on tugevam, kes alustas või kes on süüdi jne. Praegu on kõige olulisem suhe ja läheduse taastamine.
2. Vii fookus partnerile. Oluline on tunnistada või märgata, et kaaslane sai haiget, pettus, tundis muret, armukadedust vms. See ei tähenda, et Sina tahtsid haiget teha või oled süüdi. Väga sageli saavad inimesed haiget ka siis, kui keegi ei soovi neile haiget teha. Valu võib tulla mõistmatusest, erinevatest arusaamadest, ainult oma vaatenuga nägemisest. See, et ma ei tahtnud haiget teha, ei tähenda, et teine ei võiks haiget saada. See, kes haiget on saanud vajab kõigepealt mõistmist ja märkamist. Oluline on kuulata kaaslast tähelepanelikult, et mõista, mida ta tunneb ja miks ning siis seda peegeldada. Nt „Ma saan aru, et Sa tundisid, et ma ei hooli Sinust ja ignoreerin Sind, kui ma ei võtnud telefoni vastu ega helistanud Sulle tagasi. Ma saan aru, et Sa olid minu pärast mures. Mul on väga kahju, et minu käitumine pani Sind nii tundma.“ Lase kaaslasel rääkida oma tunnetest ja mõtetest ning peegelda neid, kuni ta tunneb, et mõistad teda nii nagu tema ütles. Mõistmine ei tähenda nõustumist. Sina võid arvata, et ei pea iga kord helistama, kui Sa sõpradega väljas oled. Sa võid jääda eriarvamusele ja samal ajal mõista tema seisukohta.
3. Alles pärast seda, kui kaaslane tunneb, et teda on mõistetud küsi: „Mida ma saan praegu Sinu jaoks teha?“ Võimalusel püüa seda teha. Tavaliselt tahetakse sellel hetkel kallistamist.
4. Nüüd on Sinu kord rääkida oma tundeid ja mõtteid seoses selle olukorraga ja kaaslane paeks nüüd Sind mõistma ja peegeldama, nii nagu Sina tegid seda ennem. Ka Sul on õigus enda seisukohta väljendada. Sealhulgas ka seda, et ei tahtnud haiget teha ega mõelnud nii. Vastasel juhul võid tunda, et konflikti lahendus on Sinu suhtes ebaõiglane. Sa võid tunda, et süüdistamine on ebaõiglane, kuna pole halb inimene ega plaaninud haiget teha. Mõistmist peaksid saama mõlemad konflikti osapooled. Kui mõlemad on oma tunded välja rääkinud, on lihtsam leppida sellega, et teie arusaamad võivadki olla erinevad.
5. Mõlemad esitavad oma ettepanekud, kuidas minna edasi nii, et see probleem ei korduks. Eesti keeles on kaks sõna – etteheide ja ettepanek. Kui vormistada oma soov etteheitena, tekib teisel halb tunne ja protest ning koostööd ei teki. Oma idee tuleks esitleda ettepanekuna.
Oluline on, et vestlusel on algus ja lõpp. Kui teema muudkui uuesti üles kerkib, ei jõuta kuskile. Ideaalis räägitakse teema üks kord ja lõpuni. Konfliktifaasis on tohiks rääkida samal ajal. Üks on rääkija ja teine kuulaja. Viimase rolli puhul on oluline olla sada protsenti fokusseeritud kuulamisele. Sinu kord rääkida tuleb hiljem. Kuulamise ajal ei tohi mõelda vastuargumente, millega kuuldu ümber lükata.
Vajadusel tehke paus
Selline vestlust ei õnnestu, kui osapooled on väga ärritunud. Tavapärases olekus töötleb meie ajus otsmikusagar infot ja aitab reguleerida väljendusviisi ning käitumist. Emotsionaalse olukorras on meie ajus aktiveerunud limbiline süsteem, kogu fookus on emotsioonides ning tavapärane analüüsivõime, suure pildi nägemine ja enesejuhtimine on mingil määral häiritud. Emotsiooni töötlemine võtab nii palju energiat, et kogu maailm paistab vaid selle emotsiooni kaudu. See tähendab, et on oluline, et kuulaja oleks rahulik. Rääkija võib emotsionaalsem olla.
Kui tunnete, et maha rahunemiseks on vaja teha paus, tasub seda teha. Rahunemine ei tohi aga kesta kaks nädalat või kolm kuud, sest muidu teisel poolel ärevus ainult kasvab. Arvestage umbes kuni paari tunniga. Paus ei tähenda, et selle aja jooksul on vaja leida lahendus. See tähendab teemast väljalülitamist. Seega sel ajal tuleks tegeleda millegi muuga, väga hea oleks liikumine värskes õhus. See ei tähenda, et helistad sõbrannale, et oma meest kiruda, mis vastupidiselt kerib emotsioonid hoopis üles.
Läbi turvalise vestluse, arusaamatuste ja konfliktide korra, tekib suurem mõistmine, usaldus, ühendus ja teadmine, et oleme teine teise jaoks olulised. See annab võimaluse enda maalimast korraks välja astuda, näha kuidas kaaslane mõtleb ja kogeda, et armastus jääb alles ka siis, kui meie on vahel erinevad arvamused ja vajadused. Tekib uus mõistmine kuidas teineteisega arvestada ja koostööd teha.
Enamus suheteid saavad alguse armumisega. Meie tavapärasest erinev kehakeemia tekitab tunde, et nüüd saavad unistused ja ootused täituda. Kõik ilus tuleb esile ja see, mis häirib ning takistab ei tundu oluline. Mõne aja pärast on aga vaja silmitsi seista erinevate arusaamadega, põhimõtete ja vajadustega. Tekivad konfliktid, mis justkui panevad armastuse proovile, andes võimaluse jõuda sügavama mõistmise ja läheduseni, hoolimata sellest, et meil on mõnikord erinevad arusaamad ja soovid. Sageli ei ole see lihtne ja võime konfliktide lahendamise või nende eiramisega hoopis teineteisest kaugemale liikuda ja läheduse kaotada. Konfliktide lahendamise puhul oodatakse sageli vabandamist, mis ei pruugi viia soovitud tulemuseni. Palju paremini mõjub kaaslase ja tema haiget saamise märkamine ja tunnistamine.
Kuidas konfliktide lahendamise ja vabandamisega suhe halvemaks teha/lähedust kaotada?
Konfliktiga kaasneb sageli tunne, et keegi on valesti aru saanud, midagi valesti teinud ja on süüdi. See tunne võib olla mõlemal partneril, kas teise või enda suhtes. Süütundega endas hakkama saamine on raske. See tunne võtab kogu tähelepanu endale ning suhe ja kaaslane jäävad tagaplaanile. Teisele halba tunnet põhjustanu eesmärgiks võib olla mitte nõustuda süüga või saada sellest tundest vabaks. Seetõttu võib ta konflikti eirata. Ta võib tunda, et tema ei ole süüdi, sest pole tahtnud teisele inimesele haiget teha või tunneb süüd, kuid selle tunnistamine on raske. Ta võib küll konfliktist rääkida, kuid mitte tunnistada, et kaaslane sai haiget, kuna ta arvab, et see süüdistus ja olukord on tema suhtes ebaõiglane. Kui ta aga vabandab, siis võib olla selle eesmärgiks lahti saada oma süütundest. Seetõttu hakkab ta põhjendama oma käitumist, mis tundub partnerile oma tegude õigustamisena. Sel juhul võib kaaslasele tunduda, et tema valu vähendatakse ja ta ei ole oluline. Tekib tunne, et minust ei hoolita ja konflikt eskaleerub. Osad hakkavad ründama, tõstavad häält, süüdistavad, teised tõmbuvad endasse. Eriti halvasti mõjub see, kui öeldakse: „Sa said valesti aru. Sa ei peaks nii tundma.“ Oma süütundega toimetulekuks kasutatakse ka tähelepanu juhtimist kaaslase sarnastele tegudel (aga vaata, mida Sa ise tegid…). Selline vabandamine ei aita teist üldse. Valusad tunded võivad meis käivitada „sisemise hävitaja“, mis paneb meid lõhkuma ennast, kaaslast või suhet. Pärast nende tunnete vaibumist on raske mõista, kuidas ma küll sain mindagi sellist öelda, ma ju tegelikult ei mõtle nii.
Mida siis peaks tegema, kui kaaslane on haiget saanud?
Oluline on suhe, armastus ja lähedus mitte see, kellel on õigus või kes on süüdi. On vaja luua turvaline vestlus, kus mõlemad kogevad, et nad on mõistetud.
1. Jäta esialgu oma tunded, põhjendused, seletused kõrvale. Vajadusel saad nendest rääkida hiljem. Tuleb jätta kõrvale võimuvõitlus: kellel on õigus, kes on tugevam, kes alustas või kes on süüdi jne. Praegu on kõige olulisem suhe ja läheduse taastamine.
2. Vii fookus partnerile. Oluline on tunnistada või märgata, et kaaslane sai haiget, pettus, tundis muret, armukadedust vms. See ei tähenda, et Sina tahtsid haiget teha või oled süüdi. Väga sageli saavad inimesed haiget ka siis, kui keegi ei soovi neile haiget teha. Valu võib tulla mõistmatusest, erinevatest arusaamadest, ainult oma vaatenuga nägemisest. See, et ma ei tahtnud haiget teha, ei tähenda, et teine ei võiks haiget saada. See, kes haiget on saanud vajab kõigepealt mõistmist ja märkamist. Oluline on kuulata kaaslast tähelepanelikult, et mõista, mida ta tunneb ja miks ning siis seda peegeldada. Nt „Ma saan aru, et Sa tundisid, et ma ei hooli Sinust ja ignoreerin Sind, kui ma ei võtnud telefoni vastu ega helistanud Sulle tagasi. Ma saan aru, et Sa olid minu pärast mures. Mul on väga kahju, et minu käitumine pani Sind nii tundma.“ Lase kaaslasel rääkida oma tunnetest ja mõtetest ning peegelda neid, kuni ta tunneb, et mõistad teda nii nagu tema ütles. Mõistmine ei tähenda nõustumist. Sina võid arvata, et ei pea iga kord helistama, kui Sa sõpradega väljas oled. Sa võid jääda eriarvamusele ja samal ajal mõista tema seisukohta.
3. Alles pärast seda, kui kaaslane tunneb, et teda on mõistetud küsi: „Mida ma saan praegu Sinu jaoks teha?“ Võimalusel püüa seda teha. Tavaliselt tahetakse sellel hetkel kallistamist.
4. Nüüd on Sinu kord rääkida oma tundeid ja mõtteid seoses selle olukorraga ja kaaslane paeks nüüd Sind mõistma ja peegeldama, nii nagu Sina tegid seda ennem. Ka Sul on õigus enda seisukohta väljendada. Sealhulgas ka seda, et ei tahtnud haiget teha ega mõelnud nii. Vastasel juhul võid tunda, et konflikti lahendus on Sinu suhtes ebaõiglane. Sa võid tunda, et süüdistamine on ebaõiglane, kuna pole halb inimene ega plaaninud haiget teha. Mõistmist peaksid saama mõlemad konflikti osapooled. Kui mõlemad on oma tunded välja rääkinud, on lihtsam leppida sellega, et teie arusaamad võivadki olla erinevad.
5. Mõlemad esitavad oma ettepanekud, kuidas minna edasi nii, et see probleem ei korduks. Eesti keeles on kaks sõna – etteheide ja ettepanek. Kui vormistada oma soov etteheitena, tekib teisel halb tunne ja protest ning koostööd ei teki. Oma idee tuleks esitleda ettepanekuna.
Oluline on, et vestlusel on algus ja lõpp. Kui teema muudkui uuesti üles kerkib, ei jõuta kuskile. Ideaalis räägitakse teema üks kord ja lõpuni. Konfliktifaasis on tohiks rääkida samal ajal. Üks on rääkija ja teine kuulaja. Viimase rolli puhul on oluline olla sada protsenti fokusseeritud kuulamisele. Sinu kord rääkida tuleb hiljem. Kuulamise ajal ei tohi mõelda vastuargumente, millega kuuldu ümber lükata.
Vajadusel tehke paus
Selline vestlust ei õnnestu, kui osapooled on väga ärritunud. Tavapärases olekus töötleb meie ajus otsmikusagar infot ja aitab reguleerida väljendusviisi ning käitumist. Emotsionaalse olukorras on meie ajus aktiveerunud limbiline süsteem, kogu fookus on emotsioonides ning tavapärane analüüsivõime, suure pildi nägemine ja enesejuhtimine on mingil määral häiritud. Emotsiooni töötlemine võtab nii palju energiat, et kogu maailm paistab vaid selle emotsiooni kaudu. See tähendab, et on oluline, et kuulaja oleks rahulik. Rääkija võib emotsionaalsem olla.
Kui tunnete, et maha rahunemiseks on vaja teha paus, tasub seda teha. Rahunemine ei tohi aga kesta kaks nädalat või kolm kuud, sest muidu teisel poolel ärevus ainult kasvab. Arvestage umbes kuni paari tunniga. Paus ei tähenda, et selle aja jooksul on vaja leida lahendus. See tähendab teemast väljalülitamist. Seega sel ajal tuleks tegeleda millegi muuga, väga hea oleks liikumine värskes õhus. See ei tähenda, et helistad sõbrannale, et oma meest kiruda, mis vastupidiselt kerib emotsioonid hoopis üles.
Läbi turvalise vestluse, arusaamatuste ja konfliktide korra, tekib suurem mõistmine, usaldus, ühendus ja teadmine, et oleme teine teise jaoks olulised. See annab võimaluse enda maalimast korraks välja astuda, näha kuidas kaaslane mõtleb ja kogeda, et armastus jääb alles ka siis, kui meie on vahel erinevad arvamused ja vajadused. Tekib uus mõistmine kuidas teineteisega arvestada ja koostööd teha.
Miks intiimsus paarisuhtes väheneb või kaob?
Armumise ajal mõjutab meid uudsuse võlu. Aju kogeb uut ja meie kogemused on seetõttu väga nauditavad. Aju toimib nii, et samade stiimulite puhul hakkab sensitiivsus vähenema ja saame järjest väiksem naudingut samast tegevusest, kuni see ammendub. See pole mitte ainut seksi puhul nii. Aju justkui sunnib meid arendama ja uusi viise leidma.
Igal asjal on etapid: 1) uue loomine; 2) säilitamine; 3) ammendumine; 4) lõpetamine. Sellel järgneb uude faasi liikumine. Suhe esitab sageli väljakutseid, mis panevad meid muutuma. See, et esmane kirg kaob on loomulik. See “sunnib” meid liikuma järgmisesse faasi, kus läheduse loomine toimub teadlikumalt. Kui jätkata vanamood, siis see kustutab ja/või hävitab selle, mis on.
Teiseks väga oluline mõjutajateks negatiivsed kogemused paarisuhtes. Seksuaalset vajaduse vähenemist mõjutavad konfliktid, mitte mõistmine, ignoreerimine, teiste vajaduselt mitte rahuldamine jne. Kõik need kogemused põhjustavad valusaid tundeid (üksindus, tähtsusetus, kurbus, valu, lootusetus), millega toimetuleks ehitatakse ükskõiksuse ja tuimuse müür enda ja partneri vahel. Sageli jääb seksuaalne vajadus selle müüri taha ja inimene ei koge seda enam. Teise seksuaalne vajadus mõjub survestavalt ja tahtmine eemalduda suureneb veelgi. Sellest punktis ei saa edasi, kui kardetakse vaadata sügavamale. Tuleb õppida kohal olema partneri jaoks. Ainult sügavam kuulamine ja mõistmine aitavad edasi. Selleks on oluline, et üks partner on vaid kuulaja rollis ja peegeldab partneri juttu, kuni tekib taas mõistmine ja usaldus. Kui mõlemad samaaegselt räägivad oma seisukohtadest, siis jätkub kõik endisel viisil. Vahel on väga raskes seda ilma terapeudita teha, sest oma valu on nii suur ja kiputakse süüdistama. Selline avanemine aitab liikuda uude läheduse faasi. Valu alt ilmub välja jälle armastus ja hoolimine, mis toob nähetavale uue vajaduse intiimse läheduse järgi. Sageli on negatiivse reaktsiooni taga hirm armastusest ilma jääda ja selle taga vajadus kaaslase armastuse järgi. Kui suudame konflikti olukorras seda näha ja partneril väljenda on palju lihtsam konfliktist välja tulla, teema mille üle vaieldaks võib tunduda siis üsna tühine. Mõnikord juhtub nii, et müür on kasvanud nii tugevaks, et tahtmine jagada intiimsust oma partneriga sureb täiesti. Seetõttu on vajalik, et probleemiga tegeletakse võimalikult varakult, et kahjustused ei oleks jäädavad. Kogu seda protsessi mõjutavad ka eelnevad suhte kogemused sh traumad ja lapsepõlv.
Laste mõju intiimsusele
Armastust kogetakse läbi tähelepanu. Pärast lapse sündi läheb suur osa vanemate tähelepanust temale. Inimene on võimeline kohanema ja enamasti saab aru, et olukord on praegu nii, seetõttu saab ta oma tähelepanu vajaduse rahuldatud ka siis kui ta saab tähelepanu vähem kui varem. Kui ta ei saa seda üldse, siis hakkab kaduma kirg, jõud, tahtmine, vajadus kõrvalsuhte järgi jne. Kui teadvustame endale kui palju võib väike tähelepanu (tänu, pilkkontakt, puudutused, teise märkamine, küsimine kuidas ta ennast tunneb, mõistmine jne) andmine teineteist positiivselt mõjutada, siis näeksime selleks võimalusi. Miks me seda ei tee? Väsimus pärsib ajus otsmikusagara toimimist, mis vastutab mõtlemise ja impulsi kontrolli eest. See tähendab, et oleme automaatpiloodi peal ega suuda enam näha olukorda nii selgelt nagu tavaliselt ega leida lihtsaid viise tähelepanu andmiseks. Oluline on otsustada seda teadlikult teha. Tähelepanu andmine teineteisele aitab jälle näha ennast ja partnerit. See loob läheduse, mis võib uuesti äratada kire ja inspireerida leida intiimsuse jagamiseks võimalusi.
Kohalolu kaudu intiimsuse kogemine
Kui senine viis intiimsuseks ei toimi, siis on võimalik arenda uuel tasandile. Oluline on mõista millist lähedust partnerid hetkel vajavad. Selleks peab olema kogu tähelepanuga teineteise jaoks kohal, näiteks õrnades puudutuste ilma sõnadeta. Tähtis on olla selles kogemuses, mis ei ole otseselt seksuaalne ja avastada õrnuse ning kohalolu mõju. Kui selle tähelepanu hoida, siis hakkab tundlikkus vaikselt suurenema ja on võimalik kogeda palju suuremat lähedust, kui see on varem olnud. Puudutama peaks esialgu juukseid, selga, nägu, käsi jne. Väga oluline on ka silmside ja ühine hingamisrütm. Uus ühenduse kvaliteet hakkab tekkima, kui olla kohal, lihtsat tajuda partnerit. Mida aeglasem on puudustus, seda rohkem inimene jõuab märgata tunnet, mis sellega tekib. Oluline, et tähelepanu ei oleks seksil, vaid hetkes olemises. Tunne, mis partnerite vahel tekib võib viia sügavama seksuaalse kogemuseni. Kallistamise puhul on oluline jääd nii pikalt ühte asendisse, kui hakkab tekkima partnerisse sulandumise tunne. Oluline on hoida tähelepanu sellel, mis hetkel toimub, lasta erutusel kasvada kogu kehasse ja olla selle kaudu ühenduses. Seksuaalsusel on palju kihte, mida on võimalik kogeda. Väga palju häid harjutusi selleks annab tantra. Näiteks on nende harjutuste kaudu võimalik õppida enda ja partneri tundlikkuse suurendamist, suurema ühenduse loomist erinevatel keha tasanditel. Kui see on loodud, siis on võimalik läbi seksi kogeda palju enamat, sest kogu keha ja hing on avatud ning valmis ühinema ja sulanduma oluliselt rohkem.
Veel meedias:
Kättemaksuseks parandab haavad?
Eesti naine langes armukelmi ohvriks: ta mängis maha kümneid tuhandeid eurosid minu raha
Kui armastus saab otsa: psühholoog õpetab, kuidas olla üksi õnnelik
Kui keegi kolmas on ilmunud me vahele
Terapeut: ärevusest lahtisaamiseks on palju võimalusi
Haiglaselt armukadeda mehe endine kaaslane: "Pakkisin oma asju, kui ta tuli ja mulle tolmuimejaga mööda pead virutas!"
Õigeks partneriks saamine
Minade mäng ja sisekonfliktid
Armumise ajal mõjutab meid uudsuse võlu. Aju kogeb uut ja meie kogemused on seetõttu väga nauditavad. Aju toimib nii, et samade stiimulite puhul hakkab sensitiivsus vähenema ja saame järjest väiksem naudingut samast tegevusest, kuni see ammendub. See pole mitte ainut seksi puhul nii. Aju justkui sunnib meid arendama ja uusi viise leidma.
Igal asjal on etapid: 1) uue loomine; 2) säilitamine; 3) ammendumine; 4) lõpetamine. Sellel järgneb uude faasi liikumine. Suhe esitab sageli väljakutseid, mis panevad meid muutuma. See, et esmane kirg kaob on loomulik. See “sunnib” meid liikuma järgmisesse faasi, kus läheduse loomine toimub teadlikumalt. Kui jätkata vanamood, siis see kustutab ja/või hävitab selle, mis on.
Teiseks väga oluline mõjutajateks negatiivsed kogemused paarisuhtes. Seksuaalset vajaduse vähenemist mõjutavad konfliktid, mitte mõistmine, ignoreerimine, teiste vajaduselt mitte rahuldamine jne. Kõik need kogemused põhjustavad valusaid tundeid (üksindus, tähtsusetus, kurbus, valu, lootusetus), millega toimetuleks ehitatakse ükskõiksuse ja tuimuse müür enda ja partneri vahel. Sageli jääb seksuaalne vajadus selle müüri taha ja inimene ei koge seda enam. Teise seksuaalne vajadus mõjub survestavalt ja tahtmine eemalduda suureneb veelgi. Sellest punktis ei saa edasi, kui kardetakse vaadata sügavamale. Tuleb õppida kohal olema partneri jaoks. Ainult sügavam kuulamine ja mõistmine aitavad edasi. Selleks on oluline, et üks partner on vaid kuulaja rollis ja peegeldab partneri juttu, kuni tekib taas mõistmine ja usaldus. Kui mõlemad samaaegselt räägivad oma seisukohtadest, siis jätkub kõik endisel viisil. Vahel on väga raskes seda ilma terapeudita teha, sest oma valu on nii suur ja kiputakse süüdistama. Selline avanemine aitab liikuda uude läheduse faasi. Valu alt ilmub välja jälle armastus ja hoolimine, mis toob nähetavale uue vajaduse intiimse läheduse järgi. Sageli on negatiivse reaktsiooni taga hirm armastusest ilma jääda ja selle taga vajadus kaaslase armastuse järgi. Kui suudame konflikti olukorras seda näha ja partneril väljenda on palju lihtsam konfliktist välja tulla, teema mille üle vaieldaks võib tunduda siis üsna tühine. Mõnikord juhtub nii, et müür on kasvanud nii tugevaks, et tahtmine jagada intiimsust oma partneriga sureb täiesti. Seetõttu on vajalik, et probleemiga tegeletakse võimalikult varakult, et kahjustused ei oleks jäädavad. Kogu seda protsessi mõjutavad ka eelnevad suhte kogemused sh traumad ja lapsepõlv.
Laste mõju intiimsusele
Armastust kogetakse läbi tähelepanu. Pärast lapse sündi läheb suur osa vanemate tähelepanust temale. Inimene on võimeline kohanema ja enamasti saab aru, et olukord on praegu nii, seetõttu saab ta oma tähelepanu vajaduse rahuldatud ka siis kui ta saab tähelepanu vähem kui varem. Kui ta ei saa seda üldse, siis hakkab kaduma kirg, jõud, tahtmine, vajadus kõrvalsuhte järgi jne. Kui teadvustame endale kui palju võib väike tähelepanu (tänu, pilkkontakt, puudutused, teise märkamine, küsimine kuidas ta ennast tunneb, mõistmine jne) andmine teineteist positiivselt mõjutada, siis näeksime selleks võimalusi. Miks me seda ei tee? Väsimus pärsib ajus otsmikusagara toimimist, mis vastutab mõtlemise ja impulsi kontrolli eest. See tähendab, et oleme automaatpiloodi peal ega suuda enam näha olukorda nii selgelt nagu tavaliselt ega leida lihtsaid viise tähelepanu andmiseks. Oluline on otsustada seda teadlikult teha. Tähelepanu andmine teineteisele aitab jälle näha ennast ja partnerit. See loob läheduse, mis võib uuesti äratada kire ja inspireerida leida intiimsuse jagamiseks võimalusi.
Kohalolu kaudu intiimsuse kogemine
Kui senine viis intiimsuseks ei toimi, siis on võimalik arenda uuel tasandile. Oluline on mõista millist lähedust partnerid hetkel vajavad. Selleks peab olema kogu tähelepanuga teineteise jaoks kohal, näiteks õrnades puudutuste ilma sõnadeta. Tähtis on olla selles kogemuses, mis ei ole otseselt seksuaalne ja avastada õrnuse ning kohalolu mõju. Kui selle tähelepanu hoida, siis hakkab tundlikkus vaikselt suurenema ja on võimalik kogeda palju suuremat lähedust, kui see on varem olnud. Puudutama peaks esialgu juukseid, selga, nägu, käsi jne. Väga oluline on ka silmside ja ühine hingamisrütm. Uus ühenduse kvaliteet hakkab tekkima, kui olla kohal, lihtsat tajuda partnerit. Mida aeglasem on puudustus, seda rohkem inimene jõuab märgata tunnet, mis sellega tekib. Oluline, et tähelepanu ei oleks seksil, vaid hetkes olemises. Tunne, mis partnerite vahel tekib võib viia sügavama seksuaalse kogemuseni. Kallistamise puhul on oluline jääd nii pikalt ühte asendisse, kui hakkab tekkima partnerisse sulandumise tunne. Oluline on hoida tähelepanu sellel, mis hetkel toimub, lasta erutusel kasvada kogu kehasse ja olla selle kaudu ühenduses. Seksuaalsusel on palju kihte, mida on võimalik kogeda. Väga palju häid harjutusi selleks annab tantra. Näiteks on nende harjutuste kaudu võimalik õppida enda ja partneri tundlikkuse suurendamist, suurema ühenduse loomist erinevatel keha tasanditel. Kui see on loodud, siis on võimalik läbi seksi kogeda palju enamat, sest kogu keha ja hing on avatud ning valmis ühinema ja sulanduma oluliselt rohkem.
Veel meedias:
Kättemaksuseks parandab haavad?
Eesti naine langes armukelmi ohvriks: ta mängis maha kümneid tuhandeid eurosid minu raha
Kui armastus saab otsa: psühholoog õpetab, kuidas olla üksi õnnelik
Kui keegi kolmas on ilmunud me vahele
Terapeut: ärevusest lahtisaamiseks on palju võimalusi
Haiglaselt armukadeda mehe endine kaaslane: "Pakkisin oma asju, kui ta tuli ja mulle tolmuimejaga mööda pead virutas!"
Õigeks partneriks saamine
Minade mäng ja sisekonfliktid
